PPA andis välkintervjuu, sest ma tekitasin olukorra lennukatastroofiks.
Oma Lennuakadeemia lõputööna projekteerisin dirižaabli. See oli hübriidlahendus, mis oli ühtaegu insenertehniline ning suuresti aerodünaamiline uurimustöö, teisalt hüppelaud akadeemiast välja millegagi, mis sillutaks teed ka edaspidiseks.
Mind huvitas ettevõtlus.
Sellest õhulaevast pidi saama turunduslik kliimaks umbes 2 aastase elueaga.
Dirižaabel, õhulaev, tsepeliin, hõljuv kilekott. Selliseid on 90. aastate esimeses pooles taevas olnud ühe käe sõrmede jagu ning üks neist on lennanud üle Tallinnagi. Hindenburg oli 245 meetrit pikk ning enne selle Tallinna siluetile äärmiselt omapärase lisandi ilmumise ootusärevuses oli rahvas tulnud tänavatele, raadio pajatas sellest ruuporites üle linna, poed pandi kinni, autod jäid seisma. Seda lihtsalt pidi nägema.
Ja tõepoolest nii oligi - kui minu 10 meetrine makett sai esimest korda täidetud heeliumiga ning ettevaatlikult taevasse tõstetud, jäid seisma autod, toodi välja fotokas. Üks mees hüppas üle aia ja jooksis minu juurde juba broneerima. Vanaemad tulid toast välja. Muruniidukid seiskusid.
“Valideeritud”, mõtlesin ma. Taevalaev pidi olema offline turunduse absoluutne tipuikoon, mille peamine väärtus oli just selle esmakordsel ilmumisel suure rahva ette - Pärnu rannas, laulupeol, suure liiklusega ristmikul. Kõik vaatasid, kõik rääkisid, tegid pilti, saatsid seda sõpradele. Sinu logo seal peal levib helist kiiremini. See on suurepärane äri!
Läks nii, et planeeritud debüütlennuga debüteeris samal ajal ka Covid. Müük ja turundus oli esimene, mille pealt kokku hoiti, mingisugune erilahendusega reklaamkandja ei tulnud kõne allagi.
“Tehasest” tuli laeva asemel pall, mida külgtuule puhul ei olnud võimalik juhtida. Eest tuule puhul tekitas see tõstejõudu nagu reisilennuk, sest ühelt reisilennuki tiivaprofiililit selle profiil ka pärines.
Mäletan hästi, kuidas “kõndisin” kultuurikatlast Põhja-Tallinna sadamaala poole, et see sinna ära parkida. Üksi.
Taevalaeva esimene lend pidi toimuma arvamusfestivali ajal, kandes tudengiorganisatsiooni Solaride logosid.
Sadamapiirkonnast kell 6 rekka poolhaagisesse mahutatud Taevalaevale saatis kohalik omanik sõimusõnade saatel igaveseks minema ka mind ennast.
Paides, arvamusfestivali kõrval asuval muruplatsil tõmbasin Taevalaeva rekkast välja, kinnitasin maha ühe peaankru ja 6-8 varuankrut.
Kohmerdasin peadpidi mingis karbis, kui Berta ütles “Paul, see lendab minema!”
Pall ei kihutanud vormeli kombel minema, vaid mul õnnestus seda veel käega tabada, kuid tulutult, sest kuskilt kinni haarata ei olnud.
Seisin hetkeks nõutult, vaatasin, kuidas 2 aastat n***i lihtsalt hõljub minema.
Helistasin 112. “Tere. Olen arvamusfestivali kõrval asuval alal, mul on siin kontrollimatu õhusõiduk, kuid see ei kuku alla, vaid tõuseb üles, lennuruumi. Hetkel ainuke variant on paluda teie abi, et see kiiremas korras alla tulistada”.
Ütlen kohe ära, et politsei ei saanud aru olukorra tõsidusest ning ilmselgelt nad vilkurite saatel minu juurde ei tulnud.
Kirjutasin ka kohalikku meediasse, et kontrollimatu õhusõiduk tõuseb õhuruumi ja lisasin juurde kodulehe ja oma numbri.
Helistasin lennuametisse ja teavitasin probleemist.
Helistasin investorile ja teatasin uudisest.
PPA andis Delfile välkintervjuu - neil oli plaanis minna kopteriga palli alla tulistama, kuid enne õhku tõusmist kadus see täpp radarilt.
Lennunduses kriitiline komponent on see, mille purunemine viib alla kukkumiseni.. Just seetõttu ongi kõik süsteemid duubeldatud, mõndadel juhtudel lausa kaheksa kordselt.
Taevalaeva küljes olnud peaankru köis oli olnud selle küljes juba mitu kuud ja oli ainus sõlm, mida ma Paides ei kontrollinud. Eelmise ja selle katselennu vahepeal oli sellesse sõlme tulnud lõtk, mida ma ei kontrollinud.
Tuulepuhang, mis tuli otse eest, tõstis reisilennuki kombel tseppelini nii suure jõuga, et peaankur tuli lahti ning varuankrud ei osutanud mitte mingit vastupanu.
Startupperina tõmbasin korvi soodsat tamiili, mille tõmbetugevus etiketi järgi pidi mitmekordselt ületama tõmbetugevust, mida Taevalaev suutis genereerida. Need olid minu varuankrud. Küllap valetas etikett, küllap olin ise rumal ja tegin valed arvutused.
Vaata üle milline on Sinu ettevõtte kriitiline protsess ning kui tugevasti see tegelikult on üles ehitatud?
Mis juhtub, kui see kriitiline protsess ei tööta? Mis on selles protsessis see üks komponent, mis 100% peab alati töötama?
See kriitiline protsess on kliendi tellimuse täitmine. Kriitiline komponent selles protsess on igas ettevõttes individuaalne, aga ma luban, et enamik ettevõtjaid on kriitiliseks komponendiks pannud iseennast.
See võrduks samaga, kui lennukil on üks tiib, üks mootor, üks telik, ja üks tross, millega kontrollida lennusuunda
Pinge all toimub purunemine ja siis kukub alla lennuk ja kukub alla ettevõte.
Mõnel hullemal juhul kukub üles üks lennuk ja kukub alla teine lennuk.
Kui sa ei saa minna puhkusele, oled sina kriitiline komponent.
Syda pakub protsessi ja tööriista selle ärikriitilise osa paremaks haldamiseks.
3 tundi peale intsidenti helistas mulle üks mees.
See mees sõitis Tartust Tallinna poole ning nähes taevasta alla kukkumas hiigelsuurt pooltühja kilekotti, pidas ta seda ilmateenistuse kliimapalliks ning sõitis põllu peale sellest kinni haarama.
Pallilt leidis ta Solaride’i logo ning selle kodulehelt minu numbri.
Laev oli lennanud ilmselt 60-80 kilomeetrit, tõusis mingisugusele kõrgusele, kus see siis lõhkes ja hakkas vaikselt alla kukkuma. Ei ole võimalik öelda, kui kõrgele pall tõusis. Teada on, et sellel kaugusel Tallinnast lendavad lennukid 4-5km kõrgusel. Teoreetiline maksimaalne kõrgus, millega koos Lennuametiga lagedale tulime, oli 8km.
Muide see härra, kes sõitis põllule Taevalaeva kinni püüdma, oli unistanud aastaid tsepeliini ehitamisest ja sellega sõitmisest. Tal oli kodus isegi mudel.
Minu unistus Taevalaevast ja lahedast turundusest oli selleks korraks lüüa saanud.
Sellele tüübile sadas tema unistus otse sülle.
Aga idee oli valideeritud ja idee sai kinnitust - Taevalaev sai rohkelt kõlapinda, see on paljude inimeste telefonides. Ma panustasin Taevalaevale kogu oma rahaga ja jäin sellest kõigest ilma. Ainus, mis ma sain, on artikkel Postimehes, mis nüüd kodus šeivis tasapisi kolletab.
© 2023 Kõik õigused kaitstud
