Tuletan endale meelde, et raha ei ole minu oma, isegi, kui see on mul sokis. Raha trükkimine vähendab minu teenitud raha väärtust, mis emotsionaalses perspektiivis tähendab, et mul justkui polegi mõtet teenida, sest sellest ei jää midagi alles. Ainus lahendus on teenida kiiremini ja rohkem, et ületada selle väärtuse kadu.
Ent kõiksugu leiutised, mis seni on lubanud tõsta produktiivsust, on mõju avaldanud vaid lühiajaliselt, kuniks produktiivsust kustutavad tegurid taas järele jõuavad. Näiteks innovatsiooni, mis eile andis konkurentsieelise, kasutavad täna juba kõik teisedki. Eelise säilitamiseks tuleb homset innovatsiooni rakendada esimesena. Hoolimata tehnoloogiast on reaalpalk parimal juhul stagneerunud juba paarkümmend aastat, tööd on rohkem kui kunagi varem ja seda markeerib kivina kukkuv vaimse tervise näitaja.
Isegi, kui mul on säästusid, ei ole sellest piisavalt, sest ma ei tea, millal ma suren. Tean vaid, et nii probleemid kui ka lahendused kasvavad eksponentsiaalselt, mille peamisteks mõjutajateks on inimeste hulk, tööd tegevate inimeste produktiivsus ning võlg, millega nende produktiivsust nullitakse.
Kapitalistina huvitab mind, et makro trend sunnib minu ettevõtet digitaliseerima, sest madal produktiivsus vanade vahenditega toob tulemuseks 1:0 nokauti kõige hiljemalt järgmise majandustsükli lõpuks 8 aasta pärast nende vastu, kes on muutuste tuules lõdvestunud ning vaadanud üle enda ettevõtte protsessid, et teha asju efektiivsemalt, kui seni. Tehnoloogiaga.
Turu kõige lihtsam tööriist andmete kogumiseks ja arvete koostamiseks ettevõttele, kes käib kliendi objektil teenust osutamas.
Covid, sõda ja rohepööre on tekitanud olukorra, kus turg uputatakse rahaga üle. Sellest tekkiv inflatsioon sunnib tõstma intresse, mille teenindamiseks on omakorda vaja võtta võlga. Kõrgema intressi tõttu tekib rahavoo defitsiit, ehk eelarve puudujääk, mida saab katta uue laenuga ja maksutõusuga. Maksutõus tähendab kodanike ning ettevõtjate õlule pandud kohustust võla teenindamiseks, mida riik on võtnud, aga teenindada ei suuda. Eestil kulub maksumaksja laekumistest 20% võla katteks. Euroopas 83%, USAs 150%. Jaapanis 230%. Riigivõla osakaal SKTst ei tohiks olla üle 60%. Sama näitaja 80 või enam protsenti SKTst tähendab, et enam võlaspiraalist väljuda ei ole võimalik. Siis saab võla katteks luua uut võlga, mis minu teenitud raha väärtust kahandab.
Tundub loogiline, et suurendusklaasiga otsitud Eesti Nokia on tegelikult arenenud maailma madalaim võlakoorem. Kui defitsiidi tõttu tuleb võlga võtta niikuinii, siis seda tuleks investeerida produktiivsusesse,mitte lihtsalt lappida eelarveauku, mis oleks samm võlaspiraali poole.
Võlaspiraali kujutab USA valitsuse intressimaksete koormus. See graafik näitab, võibolla, kuidas üle jõu käiva maksekoormuse lahendus on sihipärane inflatsioon. Nagu kodulaenuga - algul on 400€ laenumakse korralik tükk sissetulekust, kuid 30 aasta pärast tühine. Kui minul oleks see võimalik, siis trükiksin majandusse kohe nii palju raha, et 400€ muutuks tühiseks. USA seda juba teeb ja teistel ei jää üle muud, kui järgneda.
Ma ei saa tegelikult aru, kuidas nii juhtus, et mõni aasta tagasi oli see järsku väga avalik teema, ja üsna kiiresti peale seda ei räägita sellest üldse. Probleem pole kuhugi kadunud. Eesoleva 10 aasta jooksul lõpeb kõige laiema demograafilise grupi pensionile siirdumine. Kui Baby Boomerid tööd ei tee, siis laekumised vähenevad, kulud tõusevad. Üle maailma on 2030 aastaks ettenähtud pensionid absurdselt mööda sihitud, mis tàhendab, et paratamatult ootab ees rahatrüki masin, mis palehigis töötavate inimeste töö ja raha väärtust kahandab.
Muideks, aastal 2014 tehtud EU prognoos populatsioonist ja tööhõivest (pilt allpool) ennustas parimal juhul 20% suuremat tööhõivet aastaks 2022, ning halvimal juhul 8%. Tegelikkuses aga -3%. Miks tööjõupuudusest ei räägita, võib põhjuseid olla kaks:
Kui võlg kasvab ning populatsioon väheneb, siis produktiivsus kuivab kokku. Töö, mis ei ole produktiivne, ei anna palka, mis tähendab, et selle teenimiseks tuleb tööd rohkem teha. Muideks, suurusjärgus 10% töötajatest on rohkem kui 1 tööandja, tulles umbes 6% pealt vaid 2 aastaga. Suurenenud tööga kasvab rahulolematus. Rahulolematus hoiab kinni populatsioonikasvu. Tagurpidi rahvastikupüramiid tähendab kiiremat rahatrükki, mis omakorda kahandab produktiivsust. Näikse, nagu ükskõik millisest küljest vaadata, kahaneb produktiivsus JA minu töö väärtus eksponentsiaalselt. Ainus, mis tõuseb, on tõenäosus terve elu tööd rabada.
Paradoksaalsel kombel ainus lahendus vähenevale produktiivsusele on produktiivsus ise. Mainitud 2014. aasta raport kirjutab sulaselgelt, et ainuke plaan saab olla produktiivsusesse investeerimine. Kahju, et sellele plaanile puudub raportis strateegia.
Veel 3 huvitavat asja, mida antud raport aastast 2014 kajastab:
2023 raport oskab võtta arvesse sisuliselt eile alanud AI revolutsiooni, tuues fookuse selle tehnoloogia rakendamisse produktiivsuse tõstmiseks.
Kasvava võla, väheneva populatsiooni ja kahaneva produktiivsuse ainus mõjutatav tegur, seega, on produktiivsus ise. Seda sõna esineb palju, aga mulle endale ei ole olnud selget konteksti sellest aru saamiseks, kuni praeguseni. Minu jaoks tähendab see, et ettevõtted on vaja teha väiksemaks. Mis siis, et paljude jaoks tähendab see töö kaotust. Siinkohal lasub ka üksikisiku kohustus, et olla teadlik muutustega kaasas käimisest ja enese koolitamisest.
Selleks, et inimesed oleksid teadlikud ja oskaksid muutustega kaasas käia, oleks rahvuslikul tasandil järgmine parim võimalik investeering haridusse. Eestis toimub riid õpetajata palga pärast mitte sellepärast, et raha ei oleks, vaid sellepärast, et see ei paista olevat investeering produktiivsusesse, vaid kulu, mida on kogu aeg tehtud, ja mida peab tegema ka edaspidi. Ja ma olen nõus - see ongi kulu, sest koolis tuubitakse pähe vähe sisulist väärtust omavaid teadmisi, mis ei aita eksponentsiaalselt kiirenevalt muutuvas maailmas mitte kuidagi toime tulla. Me kulutame tohutult palju ressurssi, et kasvatada inimesi, kellel neile pühendatud energiaga pole mitte midagi peale hakata. Seega riigi jaoks on need inimesed vähe produktiivsed, sest tasuvusaeg on parimal juhul 30 aastat, kuid riik pole teinud mitte mingisuguseid panuseid, mida nad 30 aasta pärast oskama peaksid, rääkimata sellest, et praeguse tempoga peaks ümberõppimine toimuma iga 5 aasta järel. Probleem, antud juhul, ei ole mitte rahas, vaid ajast ja arust kooli õppekavas. Probleem on tootes.
Produktiivsusesse investeering tähendab ettevõtte digitaliseerimist ja automatiseerimist. Minu arvates võiks see tähendada ka 40 tunniste töönädalate vähendamist, sest enamus sellest ei ole produktiivne, välja arvatud siis, kui seda teeb robot. Produktiivsuse tõstmise jaoks ei piisa ainult, kui mõtestatud tööd teha rohkem. Samal ajal tuleb mõttetut tööd teha vähem. Digitaliseerimine ei ole enam ammu juba innovatsioon, vaid innovatsioon tuleb alles selle järel. Ilma digitaliseerimata ei ole võimalik luua automatsioone ning rakendada AI-d, millel on potentsiaali leevendada tööjõupuudust ja vähendada tööjõukulusid, mis omakorda tõstab märkimisväärselt produktiivsust.
Syda teeb ka seda. Esimene samm on ettevõte digitaliseerida, et kokku koguda kõik kliendile osutatud tööga seotud andmed. Teine samm on nende andmete automatiseerimine. Kolmas samm on nende andmete töötlemine AI-ga, et ettevõttes teha paremaid otsuseid. Neljas samm on AI panna haldama kogu tellimuse täitmise teekonda alates tellimuse vastu võtmisest kuni arve saatmiseni. Tulemuseks on ettevõte, kus suur osa kontoripersonali igapäevasest, rutiinsest ja mõttetust tööst on lihtsustatud nii palju, et sellega saab hakkama üks inimene.
Ettevõtlus on minu soontes alati voolanud, kuid mulle ei meeldi end defineerida läbi töö. Oluline saavutus minu jaoks on hoopis see, et viimasel ajal olen õppinud tundma rõõmu lihtsalt eksisteerimisest. See on ju statistiliselt võimatu, et meil on võimalus ühel läbi kosmose tuhiseval kivikesel olla ja lihtsalt vaadata, mis toimub. Arvan, et võiksime rohkem võtta aega enda väiksuse meelde tuletamiseks. Seda hoiakut õmblen ka Sydasse, et tarkvara abil teistele minu moodi ettevõtjatele luua aega sisekaemusteks. Ettevõtlus võiks olla inimese jaoks, mitte inimene ettevõtte jaoks.
© 2023 Kõik õigused kaitstud
